Alustan juttu Team Rattapood Cupist, kuna varasemast ei mäleta ma üldse suurt midagi.
Igatahes tean, et tol laupäeva hommikul üles ärgates oli mu esimene reaktsoon - täna ma küll majast välja ei lähe! Tuli kõva paduvihma ning ma olin üsna kindel, et sajab ka Rakveres. Arvutist Norra ilmateadet vaadates, saingi oma kahtlustele kinnituse - sajab ka Rakveres ja seda kuni 12.00ni! Klubi hoone juurde taksoga sõites, oli nähtavus väljas praktiliselt 0, Pirita teel oli ka miskine päris korralik avarii. Ühesõnaga mitte päris see ilm, millega tahaks kuskil mudasel rajal esimest korda clipless pedaalidega sõita! Võistlusele panime ajama 6kesi + treener. Ennem põikasime läbi veel Muugalt, kus aitasime maha tõsta mõned sealse võistlusega seotud bännerid. Igatahes võistlusest rääkides, siis rada oli libe, märg... Mäletan veel, et prooviringil käisin miskine 4-5 korda külili, kuna nende pedaalide-kingadega oli miskine jama ja ühte jalga ei saanudki lahti. Napilt enne starti sai treener asja enam-vähem korda ja seega leidsin ennast juba varsti stardialalt, ootamas starti kutsumist. Närv oli sees, sest ma teadsin, et ma võin ühe hetkega kaotada kõik, kui näiteks kukun või jalga lahti ei saa, kui seda vaja on. Ma startisin tegelikult ilma igasuguse eesmärgita, teades, et kukun kindlasti ja headele kohtadele ei pretendeeri. Sisimas siiski mõtlesin, et oleks tore, kui ühest oma klassi võistlejast kiirem olen... Neid kohti, kus ma igal ringil rattaseljast maha tulin, oli 2 - ühel juhul oli tegu pika tõusuga, mis ka joostes üsna võhmale võttis, teine aga lühike tõusupõnks, mis oli aga piisavalt järsk ja libe, et sealt mitte üles sõita. Igatahes need 3 3,5km pikkust ringi olid selle ilmaga lõpmatult pikad! Finišisse jõudes oli hea tunne, et see õudus läbi on! Aga tegelikult algas peale seda veel teine õudus - olles täiesti mõtlemata jätnud kaasa võtmata vahetusriided, olin ma läbimärg ja just siis teatas treener, et sõidame peale. Läbimärja olemise juures oli kõige hullemaks probleemiks varbad, mis külmast ja märjast olekust vaheldumisi mõlemal jalal krampi kiskusid. Aga saime oma 32 km märjal maanteel läbitud ja kui siis bussis istudes Tallinna poole sõitsime, oli tunne küll jumalik.
Kohtadest rääkides, siis 19/24st ehk ei mingit katkestamist, täiesti viimaseks jäämist ning kõigest 1 kukkumine libedal laskumisel!
Trennist rääkides, siis viimased trennid on olnud trekil ning praegune ning järgmine nädal on veel - ainult trekisõitu, võistlusi trekil jne. Mõtlesin minna võistlustele pildistama, aga mälukaardi puudumisel jäävad mu plaanid sinnapaika.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar