Pirita kolmapäevak 17.08.11

Kolmapäevakute sari hakkab vaikselt lõpule jõudma - veel on jäänud 2 etappi, millest vähemalt ühest (Keila) tahaksin võimalusel osa võtta.
Kui eelmisel kolmapäeval toimus sõit mudases ja libedas Viimsi metsas, siis sel korral ootas ees Pirita koos juurikate, lühikeste tõusupõnksude ja muu taolisega. Peale minu osales veel teisigi meie klubist.
Rada oli kohati tehniline, kuid leidus ka kiireid metsateid - nagu kolmapäevakud ikka. Ja nagu ikka, siis ei suutnud ma ennast hoida ka kukkumistest - kuna mul oli tunne, et keegi tuleb tagant, siis üritasin raja kõrvale võtta aga paraku veidi õnnetult - hoog oli suur, mingi juurikas viis ratta alt ära, lenks läks vastu puud ja pikali ma olingi. Toredasti jälle see sama põlv kergelt katki. Aga sõit sai lõpuni sõidetud.
Tulemuseks 6. koht 9st, vahelduseks panen kirja ka ringi ajad: 1. ring 17.24, 2. ring 17.44, koguaeg 35.09

Viimsi kolmapäevak 11.08.11

Taaskord sattusin ühele Kolmapäevaku etapile, sedakorda toimus see Viimsis. Võin öelda, et praeguseks läbitud võistlustest (neid pole küll eriti palju), on antud rada olnud kõige raskem - palju muda ja libedaid juurikaid, lisaks paar kraavi (muda+vesi). Kui prooviringile läksin, siis jõudes esimese mudamülkani, tekkis mul küsimus, et nalja teete või? Seda rada ei saa ju sõita! Tagant tuli võistlejaid hirmsa hooga ning mudas seistes ei ole eriti tarka kohta kuhu eest ära hüpata! Olin kindel, et sellel rajal kulgeb mul suur osa ajast seistes ja taganttulijaid mööda lastes... Kuigi olin kodus lasknud rehvid enda arust piisavalt tühjaks (2,4 ja 2,6 bari), siis prooviringil jäin õigepea seisma ning tühjendasin neid tunde järgi veelgi. Kuna prooviringi lõpuks oli mul ikka tunne, et madalam rehvirõhk aitaks natukenegi kaasa raja läbimisele, siis seetõttu sai peagi taas susisevat häält minu ratta juurest kuulda. Startides tuli aga varsti välja, et saab rada läbida küll - võistlustunne tekib peale kiibi piiksumist ehk aja käima minemist, kohe sisse. Kuigi mõnes suurema mudaga kohas tulin rattaseljast maha, siis reaalseid kukkumisi ei olnudki, va. vist siis kui keegi tagant tuli ja ma clippe lahti ei saanud ja külili käisin.
Koht pole hea, aga no nõrgemad ei osalenudki! 4/5st (tavaliselt Kolmapäevakutel võistlejaid M14 klassis 10 kandis).
Veel paar fakti:
Koju jõudes rehve pumbates selgus, et mõlemas oli sees vaid ~1,6 bari;
Ratas oli nii mudane, et isegi peale täna tehtud aiavoolik-survepesu ei saanud kõike muda igaltpoolt maha!

Mõned pildid võistusest (autor Jaanus Ree) ja mudasest rattast:

Team Rattapood Cup (Rakvere) ja muud tegemised

Alustan juttu Team Rattapood Cupist, kuna varasemast ei mäleta ma üldse suurt midagi.
Igatahes tean, et tol laupäeva hommikul üles ärgates oli mu esimene reaktsoon - täna ma küll majast välja ei lähe! Tuli kõva paduvihma ning ma olin üsna kindel, et sajab ka Rakveres. Arvutist Norra ilmateadet vaadates, saingi oma kahtlustele kinnituse - sajab ka Rakveres ja seda kuni 12.00ni! Klubi hoone juurde taksoga sõites, oli nähtavus väljas praktiliselt 0, Pirita teel oli ka miskine päris korralik avarii. Ühesõnaga mitte päris see ilm, millega tahaks kuskil mudasel rajal esimest korda clipless pedaalidega sõita! Võistlusele panime ajama 6kesi + treener. Ennem põikasime läbi veel Muugalt, kus aitasime maha tõsta mõned sealse võistlusega seotud bännerid. Igatahes võistlusest rääkides, siis rada oli libe, märg... Mäletan veel, et prooviringil käisin miskine 4-5 korda külili, kuna nende pedaalide-kingadega oli miskine jama ja ühte jalga ei saanudki lahti. Napilt enne starti sai treener asja enam-vähem korda ja seega leidsin ennast juba varsti stardialalt, ootamas starti kutsumist. Närv oli sees, sest ma teadsin, et ma võin ühe hetkega kaotada kõik, kui näiteks kukun või jalga lahti ei saa, kui seda vaja on. Ma startisin tegelikult ilma igasuguse eesmärgita, teades, et kukun kindlasti ja headele kohtadele ei pretendeeri. Sisimas siiski mõtlesin, et oleks tore, kui ühest oma klassi võistlejast kiirem olen... Neid kohti, kus ma igal ringil rattaseljast maha tulin, oli 2 - ühel juhul oli tegu pika tõusuga, mis ka joostes üsna võhmale võttis, teine aga lühike tõusupõnks, mis oli aga piisavalt järsk ja libe, et sealt mitte üles sõita. Igatahes need 3 3,5km pikkust ringi olid selle ilmaga lõpmatult pikad! Finišisse jõudes oli hea tunne, et see õudus läbi on! Aga tegelikult algas peale seda veel teine õudus - olles täiesti mõtlemata jätnud kaasa võtmata vahetusriided, olin ma läbimärg ja just siis teatas treener, et sõidame peale. Läbimärja olemise juures oli kõige hullemaks probleemiks varbad, mis külmast ja märjast olekust vaheldumisi mõlemal jalal krampi kiskusid. Aga saime oma 32 km märjal maanteel läbitud ja kui siis bussis istudes Tallinna poole sõitsime, oli tunne küll jumalik.
Kohtadest rääkides, siis 19/24st ehk ei mingit katkestamist, täiesti viimaseks jäämist ning kõigest 1 kukkumine libedal laskumisel!
Trennist rääkides, siis viimased trennid on olnud trekil ning praegune ning järgmine nädal on veel - ainult trekisõitu, võistlusi trekil jne. Mõtlesin minna võistlustele pildistama, aga mälukaardi puudumisel jäävad mu plaanid sinnapaika.